Kvantpõimumine ja sunkroonsus Carl Jungi poolt

Paljude sajandite jooksul on ekstrasensoorset taju, nagu telepaatia, tuleviku eelsus ja selgeltnagemine, peetud petlikeks fantaasiateks, illusioonideks või leiutisteks.

Teadusringkondades levinud materialistlik lahenemine eitab a priori igasugust "vaimset" reaalsust. Põhjus on see, et neid tegelikkusi pole laboris võimalik kontrollida.

Vaatamata sellele on kõik inimesed kogenud mõnda sundmust, mis sarnaneb kogemustega, mida teadus eitab. Naiteks võime meenutada seletamatuid sundmusi, tuleviku sundmuste ennustusi või taituvaid unistusi.

Need nahtused pole haruldased ja mõjutavad kõiki. Mõned teadlased, kellel on avatum meel, on soovinud seda teemat teaduslikult kasitleda. Nad mõtlesid, kas on olemas võimalus ekstrasenssikogemuste mõistmiseks ilma okultismi, mutoloogia või pseudoreligioossete filosoofiateta. Raamat kirjeldab nende uurijate kogemusi.

Nuud lõpuks ilmnevad tõendid, mis teaduslikult naitavad teadvuse kõrgema taseme olemasolu.

On olemas "kollektiivne mõistus", mis sisaldab kogu inimkonnale uhiseid ideid ja mõtteid. See on psuuhiline kosmos, mida saame oma huvides kasutada. Sellest kosmosest saame signaale ja teavet.

1980. aastal kinnitati eksperimentaalselt "kvantpõimumist".

See omadus on tuupiline elementaarosakestele.

Kõik osakesed (aatomid, elektronid, footonid) saavad omavahel suhelda, ilma et nad kannataksid ruumi ja aja piiranguid.

See on teravas vastuolus materialistliku vaate eeldustega.

Suhtlus elementaarosakeste vahel toimub dimensioonis, mis ei allu teadaolevatele fuusikaseadustele. Seda mõõdet saab võrrelda "universaalse meelega".

Princetoni ulikoolis labi viidud "Globaalse teadvuseprojekti" katsed on kahtlemata naidanud maailmateadvuse olemasolu.

Raamat kirjeldab nn "kollektiivse alateadvuse" teooriat, mille on valja tootanud kuulus psuhhoterapeut Carl Gustav Jung. Jungi teooria sarnaneb vaga neoplatoonilise kontseptsiooniga "Anima mundi". Neid teooriaid kinnitavad kvantfuusika ennustused, mille on valja tootanud valjapaistvad teadlased ja Nobeli preemia laureaadid.

Kvantfuusika dokumenteerib "mittekohaliku" nimelise taseme olemasolu. Sellel tasandil teavad elementaarosakesed, hoolimata sellest, et neid eraldavad tohutud vahemaad, uksteise kohta kõike ja kaituvad nagu oleksid nad uks.

Materjalistlikust nagemusest universumist, mis põhineb taielikult juhuslikult kokku pandud mateerial, liigub inimkond reaalsuse mõistmise uue viisi poole, kus aine ja psuuhika eksisteerivad ja integreeruvad.

Kvanttasandil klassikaline fuusika enam ei kehti. Ainuuksi kosmose materiaalne osa ei suuda oma funktsiooni taita. See vajab psuuhilist mõõdet, see tahendab taiendavat tasandit, mittekohalisuse taset.

Sellel tasandil saab kogu universum uheks. See ei koosne enam ainest, vaid energiast ja teabest ning seda koordineerib harmooniajõud, ilma milleta eksisteeriks ainult kaos.

Reaalsuse kõige varjatumal tasandil ei saa mateeria ilma psuuhikata hakkama. Samamoodi vajab psuuhika enda valjendamiseks materiaalset osa.

See teadlikkus saadab inimkonda uue evolutsioonilise huppe suunas, mille jarel materialistlik domineerimine lakkab.

Kehtestub psuuhika ja mateeria koostoo ajastu. Nuud eitatavatest nahtustest, naiteks ekstrasensoorsetest arusaamadest, saab igapaevaelus tavaparase kasutamise parand.

Dettagli